kordustrükk

ma ei taha

ma pole sel kevadel isegi vähemalt 20 pilti oma kaameraga klõpsinud... :/ nii et viskasin mingid suvalised asjad telefonist ka juurde 

ühel päeval mõtlesin, et ehk kõige selle keskpärasuse ja andepuuduse juures leidub midagi, mis teeb minust midagi väga ...suurt 

äkki 

äkki on sel aastal midagi väga !!!!! väga head varuks

mingit moodi on see juba avaldunud, sest 

viimased 7 päeva - holy hell, kuidas need andsid mulle positiivseid emotsioone ja midagi sellist, mida kogu aeg uuesti ja uuesti oma peas mängin ja naeratan jälle omaette sest..kas see tõesti juhtus, kas see oli päriselt? minuga????  

ma olen  kohtunud nii mõnegi väga väga toreda inimesega ja see on minus tohutut rõõmu tekitanud!!! aah ma loodan et ma näen neid uuesti ja saan kunagi ka mõne teise hingega kokku

ma olen lõpuks jõudnud sellesse enam-vähem kindlasse state'i, kus ma tean, mis ma tulevikus ette võtan jne, kuigi miski pole kindel, aga tundub, et muud teed polegi lihtsalt võimalik minna
see poleks lihtsalt minu jaoks
kool on praegu ainuke asi, mis takistab mind kõike tegemast, ma olen nagu aheldatud sinna ja seda veel üheks aastaks
ma muidugi ei taha teada, milliseks mu elu pärast lõpetamist kujuneb, aga samas ei jõua seda kohe üldse ära oodata

ma kibelen siiski inimeste sekka, sest kui tuleb paus omadega suhtlemisele, siis tulevad aknale augud sisse, sest ma vahin sealt liiga kaua ja liiga palju välja, voodi muutub juba kirstuks, olen liiga sügavale sinna sisse vajunud ja sealt välja tõusmine on tõesti nagu 10km üles ronimist
LIHTSALT lihtsalt lihtsalt jääb see kõik ärevuse taha
ja see tekitab tunde, et ma polegi võimeline siin ühiskonnas normaalse inimesena funktsioneerima 

ok bye ma pole ammu päevikusse kirjutanud nii et ma pean nüüd seda tegema