ma tahaks jääda kaheks aastaks talveunne ja ärgata üles ja tunda nagu oleks mind kõigest puhtaks uhutud, tahaks tunda end nagu päike, tahaks end tunda nagu õhk pärast äikesetormi, tahaks end tunda nagu mu elus poleks olnud ühtegi eilset päeva,  nii nagu ma tundsin end maikuus põllu peal päikesetõusu vaadates, GOD ma tahaks tunda end nagu need laulud mis teevad nii õnnelikuks et ma tahaks õue jooksma minna ja ma jooksen ja jooksen ja see kõik käib tegelikult aegluubis ja ma naeran ja see lugu käib ikkagi taustaks ja ma ei lõpeta jooksmist ega naermist ära ja kui lõpetangi, siis  hingeldan ja naeran veel natuke ja ma tean et nii palju ilusat on tulemas 

kui tõmban teki üle pea 

hakkavad peened ojad

nirisema südamertennidest läbi

ühe rutem

aina hooletumatult

nii kuis möödub aeg

võin võtta 

mustad kindad käest

ja nutta ühes taevaga

kristjan müürsepp

päikeseloojangud lähevad jälle igavamaks, see on alati talveperioodil nii
tohutu suveigatsus on juba peal
vahepeal mõtlen sellele kuidas öine õhk suvel lõhnab

selle pooleteise aasta jooksul pole midagi märkimisväärset tulemas
ma arvan, et olen kaotanud tuleviku osas sihi, sest ma ei tunne hetkel, et oleks nagu mõtet millegi üle pingutada, sest ei tea, mida üldse teha. selline kerge ükskõiksus on peale tulnud