ei taha kooli tagasi minna ega mingeid kohustusi täita ja uurimustööd teha ja inimestele kõike põhjendada ja rääkida mida ma edasi teha tahan ja miks ma seda tahan ja millest ma huvitun sest sellega nagunii ei arvestata, ikka peab seda sama jura edasi tegema ja ikka halvustatakse ja idk mida iganes ma ei jõua, see kaks ja pool aastat läheb ilmselt kiiresti aga need mõtted ei saa kunagi otsa, see hetk kui enam ei jõua end motiveerida ja vahiks hoopis tühja pilguga lakke, kordub liigagi tihti 

praegu on tuju igale asjale kriips peale tõmmata 

kas see suvi võiks juba kiiremini tulla 

sest mu kodu ja aed on sel ajal nii ilus ja mu mõtted on ilusamad ja kõik on siis ilusam