fuhh kui tolmune 

lol mida ma mõtlesin sellega, et hakkan öösel hospice't kuulama

im sick and tired of the way i feel  im sick of dreaming and its never for real im all alone with my deep thoughts im all alone with my heartache and my good intentions
i work to eat and drink and sleep just to live feels like i'm never getting back what i give ive got a sad song in my sweet heart and all i really ever need is some love and attention
and i dont want to cry my whole life through i want to do some laughing too so come on come on come on come on laugh with me

kuna praegu on ?? tuju, siis ilmselgelt ei oska midagi kirjutada

remove the inside

tahaks et suvi kestaks igavesti aga samas tahaks juba oktoobrit ja mu elu ongi üks ootamine, kogu aeg ootan ja unistan sellest, mis veel ees on, aga tegelikult ma ei teagi, mida oodata

nüüd võiks tulla viimane kooliaasta, mitte 11. klass, mis kujutab endast nii palju paska

ma tunnen end samamoodi nagu see laul kõlab 

tegelikult ma ei tahtnud belongi nüüd kuulata, sest common era meenutab eelmist sügist, aga avastasin öösel et neil on veel albumeid ja see oli pagana hea leid ja nüüd ma pean neid lihtsalt kuulama

okei ummm ma ei oska midagi lisada enam

you are one of god's mistakes
you crying tragic waste of skin

dont get lost inside

ma olen ainult tund aega üleval olnud ja mu peast on juba absoluutselt kõik mõtted läbi käinud, see ajab viimasel ajal närvi sest ma tahan jagada kellegagi neid aga ma olen seda juba 932131 korda teinud ja ma alati üritan neid emotsioone sõnadesse panna, nagu selline vajadus on kohe, aga ma ei saa sellega väga hästi hakkama ja see ajab ka närvi, ühesõnaga kõik ajab närvi, sest ma ei oska ja kõike on liiga palju

kas ma saaks lihtsalt ühe päeva nii elada et ma ei mõtle kõige tähendusele ja üldse...ma ei tea, tulevikule ja sellele mis olnud on ja et ma ei naeraks omaette totakalt ja sooviks kogu aeg et kõik uuesti juhtuks, kuigi see oleks kõige toredam asi üldse, aga aga aga

unistan praegu ära kolimisest, valgetest ruumidest ja laiast madratsist põrandal ja suurtest akendest ja ilusa mustriga pärsia vaibast (karjun hinda vaadates)

kui see kõik mind tulevikus ei oota siis ma ei tea mida ma teen

ma peaksin tegelikult voodis olema ja teab mis muusikat kuulama et siia mingit eriti emotsionaalset teksti panna

käisin täna lõpuks isegi jalutamas, hakkas kurvem kui enne olla oli
sattusin jälle liiga palju lilli pildistama ja mõtlesin sellele et juulikuu võiks venida nii kuue kuu pikkuseks

mul on täielik identiteedikriis
tahaks koolist ära tulla ja eriti midagi teha

mul pole üldse pilte sest pole sellega viimasel ajal kahjuks tegelenud :/ 

juhtusin kuulama placebot, kõike seda, mida eelmisel sügisel kuulasin, ja ma ei tea jälle mida oma praeguste emotsioonidega ette võtta lol 

ma tean täpselt, mida ma sel ajal tundsin ja mõtlesin, aga samas ma pole enam kindel ja otsingi blogidest mingeid vihjeid oma tolleajase seisundi kohta

12. oktoober kirjutasin "täna olen õnnelik" sest ma tõesti olin, see päev oli otsast lõpuni täiuslik, nii nagu olema pidi  

ja ma olen täpselt sama teksti kirjutanud selle päeva kohta

miski pole muutunud

ma mõtlen juba tulevale sügisele, huvitav mida see endaga kaasa toob

ma ei taha, mul pole mitte ühtegi positiivset mõtet sellega seoses

eelmisel aastal läks aeg nii kiiresti sest kogu aeg oli midagi oodata, pidevalt toimus midagi, mis minus isegi elevust tekitas

kuulan laule mis meenutavad öid mil ma und ei saanud ja tuul vastu seina peksis ja need laulud meenutavad ka  jõulutulesid ja külma ja kurba tuju ja kuulan laule mis meenutavad teraapiasse sõite ja sealt kuidagi lootustandva tundega koju tulemist ja PAGANA MACI JA KULDSEID LEHTI JA SÜGIST PÄIKEST JA ja ja meenub soe kuid kurb tunne ja sinu lõhn ja kuidas ma seda meeleheitlikult enda riietelt ja juustest  otsisin ja et ma oma kätele kogu aeg midagi joonistasin et häid asju meelde tuletada ja ma mõtlesin iga hommik et kui ma selle päeva üle elan, elan kõik üle 

kas ma kunagi üldse tunnen enam nii palju kui ma seni tundnud olen

if i could leave my body then i would bleed into a lake

ma soovin, et ma ei peaks füüsilise vormina eksisteerima, sest ma armastan inimest, kes siin sees elab, kes siin kuradi sita sees piinlema peab, ja see kole kest mõjub nii halvasti et ma ei suuda enam sedagi armastada, kes seesmiselt olen

ma olen nendest mõtetest nii kurnatud, ma ei jõua enam nii olla ega seda kõike taluda, neid rõvedaid negatiivsete emotsioonide laineid

ma olen kõige osas nii lootusetu et mae i viitsigi enam millegi poole püüelda

see tunne et ma ootan midagi, ei lähegi ära, ma ei tea mis asi see olema peaks, tahaks midagi aga pole ausalt öeldes midagi oodata

mul pole mitte midagi 

:(