3/25/2015

okei, kirjutame siis tagantjärgi

mitte, et asjad just halvad oleksid, aga elu justkui jahtuks maha
ma olen väsinud end üles pumpamast, ses mõttes, et pidevalt pean leidma midagi, mis vere heas mõttes keema paneks, ja silmad natukenegi särama paneks. ma ei näe asju enam läbi nii tumedate klaaside, aga ümbrus on üpris hall praegu ja ma ei taha, et see mu sisemiselt enam rohkem kokku kuivataks

tahaks tulla maha sellelt karussellilt, mis mind üles-alla väntsutab, ja seista stabiilsel pinnal, kuid mitte nii stabiilsel ega nii kauaks, et isegi see samamoodi karussellina mõjuma hakkab. kui te mõistate, mida ma mõtlen selle all

ma vajun kogu aeg nullpunkti tagasi, niigi on raske end kuhugi poole liikuma saada, enda kallal tööd teha, kuhugi kaugemale sellest keskpärasusest jõuda, aga need löögid panevad vastu palju tugevamalt, kui mu tahtejõud on. lähen kaasa pigem sellega, et end jälle maatasa teha, sest see on tunduvalt lihtsam kui mingeid valesid uskuda

3/24/2015


kukuu
kas keegi üldse on siin

anyway

ah mul polegi midagi öelda