kui ma selle aasta üle elan, saan kõigest läbi

vaatasin eelmisest talvest pilte, just sellest perioodist kui õhuke kiht lund oli maas ja päike paistis kogu aeg, mõnel pildil on isegi vikerkaar taevas, ja see kõik tundus nii ilus. kahjuks on raske ellu armunud olla ja kõikjal ilu näha, kui ma seda endas ei tunne. varem oli nii lihtne väikestest asjadest rõõmu tunda

mu elust on juba pikemat aega midagi puudu olnud

ma tunnen kuidagi liiga vähe

tahaks rohkem emotsioone? oma ellu, praegu on kõik nii ühekülgne. ühed ja samad mõtted ja tujud 

vahepeal hakkab mul isegi igav, kui ma end nende mõtetega ei piina

kuidas seda kogu situatsiooni üldse sõnadesse panna

vahepeal tuleb mingi excitement tuleviku ja paremate päevade peale mõeldes, aga kes teab, kas see aeg üldse kunagi tuleb???? 

okei okei see selleks

ma igatsen oma kaamerat ...ja jalutuskäikudele minekut ja sellist tunnet, et ma ei jõua enam asju ära pildistada
iga hommik kooli minnes on nii ilus, aga siis pole muidugi aega selliste asjadega tegelemiseks
üleüldse on kooli suhtes jälle kahtlased tunded.... kas ikka jõuan selle asjaga ühele poole

ma loodan, et muud asjad enam koost ei varise, sest muidu küll enam ei jõua

okei, viskasin eile ka pilgu sellele blogile peale ja tõesti, mul on siin ainult mingid masendavad ja hädaldavad postitused. tegelikult pole asi nii hull.. ma arvan. muidu neil hetkedel, kui siia kirjutama tulen, on justkui maailmalõpp käes, aga see pole mu ainuke seisund nii et. lihtsalt mainin 

tahaksin tegelikult rohkem kirjutada, tõesti minus on nii palju, millest oleks vaja lahti saada, sest ma nagu.... lõpmatuseni kaevan kõike üles uuesti ja võtan jälle kõik koost  ja ma ei tea, see teeb kõike hullemaks. ma ei lõpeta kunagi iseenda piinamist

i wish i knew how to quit you

ma oleksin pidanud terve see aasta päevikut pidama, sest ma ei tea, kas olukord mu peas leebub või läheb järjest hullemaks

mul on natuke selline tunne, nagu oleks end ära kaotanud ja uh ma ei tea, mida siia kirjutada ja mida mitte

ma loodan, et kunagi hakkavad jälle asjad paremuse poole liikuma, samas pole olukord kokkuvõttes nii õudne ega tunne nii üksildane, samas ikka on küll, ma ei tea tõesti enam  ma ei saa aru millestki 

üritan elust rohkem osa võtta ...mida iganes see ka tähendama ei peaks 

selline tunne on nagu sureks kõik unistused üksteise järel, sest minust pole mitte mingil moel asja