vaatasin eelmisest talvest pilte, just sellest perioodist kui õhuke kiht lund oli maas ja päike paistis kogu aeg, mõnel pildil on isegi vikerkaar taevas, ja see kõik tundus nii ilus. kahjuks on raske ellu armunud olla ja kõikjal ilu näha, kui ma seda endas ei tunne. varem oli nii lihtne väikestest asjadest rõõmu tunda

mu elust on juba pikemat aega midagi puudu olnud

ma tunnen kuidagi liiga vähe

tahaks rohkem emotsioone? oma ellu, praegu on kõik nii ühekülgne. ühed ja samad mõtted ja tujud 

vahepeal hakkab mul isegi igav, kui ma end nende mõtetega ei piina

kuidas seda kogu situatsiooni üldse sõnadesse panna

vahepeal tuleb mingi excitement tuleviku ja paremate päevade peale mõeldes, aga kes teab, kas see aeg üldse kunagi tuleb???? 

okei okei see selleks

ma igatsen oma kaamerat ...ja jalutuskäikudele minekut ja sellist tunnet, et ma ei jõua enam asju ära pildistada
iga hommik kooli minnes on nii ilus, aga siis pole muidugi aega selliste asjadega tegelemiseks
üleüldse on kooli suhtes jälle kahtlased tunded.... kas ikka jõuan selle asjaga ühele poole

ma loodan, et muud asjad enam koost ei varise, sest muidu küll enam ei jõua